Läänemaa muuseumi ajalugu

Läänemaa Muuseum alustas tegevust 1929. aastal kohalike entusiastide eraettevõtmisena. Muuseumiühingu juhatuse eesotsas tegutses linnapea Hans Alver, kes leidis raekojas ruumi esimeste kogutud varade hoiustamiseks. Linnavalitsuse töötajad abistasid museaalide registreerimisel ja väljapaneku koostamisel. Muuseumiühingu aktiivi hulka kuulusid teiste seas ka kunstnik Roman Espenberg-Haavamägi ja Ants Laikmaa.

 

Kuidas kõik alguse sai?

1921. aastal asutati Haapsalu Kaunistamise Selts (HKS). Oma põhikirjas nimetab selts ühe ülesandena “Haapsalu linna ja tema ümbruskonna looduse-, ajaloolisi ja kultuurilisi iludusi ja väärtusi alalhoida ja täiendada”.

8. aprillil 1924. aastal peetud HKS-i koosolekul moodustati komisjon muuseumi asutamiseks. Juba järgmisel päeval läks Haapsalust teele palve riigivanemale, kus tutvustati lühidalt seltsi tegevuskavva võetud suuremaid ülesandeid, sh “Haapsalu linna rahvateaduslise ning kunstimuuseumi asutamise ja selleks otstarbeks vastava hoone remonteerimise”.

Juulis 1924 oli HKS-i koosolekul lisaks muudele küsimustele otsustatud Vana-Vigala mõisast ära tuua kaks Põhjasõja-aegset kahurit Haapsalu muuseumi jaoks. Tõenäoliselt on need ühed Läänemaa Muuseumi vanimad eksponaadid.

1927. aasta 9. septembri koosolekul leiti, et igal võimalusel tuleks seltsile omandada ajaloolise väärtusega esemeid, mis muidu hävineda võivad.
8. mai 1928. а HKS-i peakoosolekul võeti vastu resoluutne otsus: “Muuseumi asutamine tunnistatakse hädatarvilikuks ja jäetakse juhatuse hooleks muuseumi asutamiseks tegelikkude sammude astumine”.

Ajalehes Lääne Elu teatati lootusrikkalt, et muuseumi põhikiri olevat valminud ja ootavat peatset registreerimist, “sest aeg ei peatu ning ajahammas kaotab ja hävitab järjekindlalt hoolimatult iga minutiga Läänlaste mineviku tähiseid”. Loodetakse kõigi läänlaste üksmeelsele abile, et juba lähemal ajal teostuks rikkalike varadega muuseum, “mis Läänlaste eluvõitlusist, nende muredest ning rõõmudest järgnevaile põlvile tunnistust annaks — neis tulevikku ülesehitavaks tööks elujõudu ning tahet esile manades”.

Läänemaa Muuseumi põhikiri kanti Eesti Vabariigi siseministri otsuse alusel ühingute, seltside ja nende liitude registrisse 24. oktoobril 1928. a.

Trükis ilmus Läänemaa muuseumi põhikiri 1929. aastal. Põhikirja järgi kuulutati muuseumi ülesandeks “rahvateaduste laiapiirdeline arendamine ajalooliste, kunsti ja rahvateaduseliste ning looduslooliste esemete alalhoiu ning rahvale kättesaadavaks tegemise läbi”. Muuseumi asukohaks määrati Haapsalu linn. Varalisi vahendeid pidi ühing saama liikmemaksudest, annetustest, riigi-ja omavalitsuste, seltside ja üksikisikute toetusrahadest, samuti ühingu korraldatavatest korjandustest, pidudest, loteriidest jms. Ühingul võisid olla tegev-, toetaja-, eluaegsed ja auliikmed, kel oli õigus osa võtta peakoosolekust ja tasuta kasutada muuseumi kogusid. Kord aastas kogunev korraline peakoosolek pidi valima viieliikmelise juhatuse ja kolmeliikmelise revisjonikomisjoni. Ühingu likvideerimise korral läinuks ühingu ja muuseumi kogu vara linnavalitsuse hooldamisele kuni Läänemaa Muuseumi Ühingu uue ellukutsumiseni.

Oma tegevuse printsiibid oli vastne muuseum sõnastanud laiahaardeliselt ja tänapäevastelegi nõuetele vastavalt: aktiivne kogumistöö pearõhuga maakonna ainesele, muinsuste kaitse ja propageerimine, varade eksponeerimine harival ja kultuurilisel eesmärgil, aktiivi kasvatamine.

Muuseumiühing lülitus oma tegevusega Haapsalu ühtsesse seltsiellu, mida koordineeris 1927. aastal asutatud Haapsalu Eesti Seltside Liit kui rahvuskultuuri arendamise kohalik keskus.

1929. aasta 19. märtsi õhtul leidis Seltside Kodu ruumes aset Läänemaa Muuseumi Ühingu asutamiskoosolek. HKS jäi muuseumiühingu moraalseks ja materiaalseks toetajaks oma tegevuse lõpuni, määrates seltsi eelarvest raha nii toetuste kui laenudena.

 

Ruumidest ja kogudest

Haapsalu linnavalitsuse 16. novembri 1930. a koosolekul otsustati Läänemaa Muuseumi Ühingule anda linna raekojas kaks tuba ajutiselt tasuta kasutamiseks, kuna muuseumil puudusid omad ruumid asjade paigutamiseks.

Esimese tegevusaasta jooksul oli kogude suuruseks loetud sadakond ühikut. Esemete arvelevõtt algas 1931. aastal.

Agaraks kogujaks oli kunstnik Ants Laikmaa, kes oma ringsõitudel maal hulganisti huvitavat vanavara leidis ja linnavalitsust külastades mõne uue ja huvitava eseme kaasa tõi. Kunstnik annetas muuseumile ka mitmeid enda töid.

Paljud annetajad olid maakooliõpetajad või maal tegutsevate haridusseltside tegelased. Kogumistööga tegelesid loomulikult ka muuseumiühingu enda liikmed, kes annetasid ise või vahendasid teiste annetusi.

Muuseumi varade säilitamisel tehti koostööd Tartu Ülikooli arheoloogiakabinetiga. Arheoloogiakabinetilt saadi nii konsultatsiooni kui abi esemete konserveerimiseks.
Muuseumiühing hoidis silma peal ajaloo-ja arheoloogiamälestistel nii linnas kui maakonnas.

 

Esimene väljapanek linnuses

Esimeseks muuseumi väljapaneku kohaks said piiskopilinnuse varemed. Linna 650. juubeli puhul taheti muuseum avada 1930. aasta augustis. Selleks oli remonditud väike ruum lossitorni all. Paraku polnud linnuse ruume võimalik kütta. 1930. a sügis-talvel pakitigi lossitornis olevad varad uuesti kokku ja viidi raekotta vanasse asupaika tagasi.

 

Jälle raekojas

1931. aasta muuseumiühingu peakoosolekul leiti, et juhatuse energilise tegutsemise tulemusena on mõndagi suudetud ära teha ja Läänemaa Muuseumile kindel alus panna. Muuseum avati raekojas kahes toas 1932. aasta suvel.

Gustav Põldmann (Kustas Põldmaa), loodusloolane ja literaat, on 1932. aasta Postimehes avaldanud üsna üksikasjaliku ülevaate muuseumi väljapanekust raekojas: läänlaste ja rannarootslaste rahvarõivad, vanad maalid Haapsalu motiividega ja “Hiiumaa mereröövli” krahv Ungern-Sternbergi portree, arheoloogilised leiud, suured ja väikesed pillid, kirikute ja hauaristide fotod, vitriinitäis vanu rahasid, mudaravi-alased diagrammid ja dr Hunniuse retseptid, Vene keisrite portreed, 1917. a revolutsiooni aegne punalipp, hulk vanaaegseid töö- ja tarberiistu. Autor on veendunud, et käimasolev hoogne kogude täiendamine ja süstematiseerimine kujundab Läänemaa Muuseumi väärtuslikuks ja huvitavaks teaduse varaaidaks.

1935. aasta Lääne Elu veergudel esineb muuseumialaseid kirjutisi eriti sageli. Kõrvuti üksikasjalike loeteludega saabunud varadest ja annetajatest antakse teada muudestki kordaminekutest: järjekordsel ühingu juhatuse koosolekul otsustati suveks paigutada muuseum 2. algkooli ruumidesse (Lembitu t), kuna linnavalitsuse ruumes jäi liiga kitsaks ning rahvale raskesti ligipääsetavaks.

1937. aasta lõpul võeti arutuse alla linnavalitsuse järgmise viie aasta ehituskavad. Leiti, et võimaluse korral tuleks ehitada linna- ja maakonnamuuseumile oma hoone, mis sobiks Kooli tänavale senise 1. algkooli kohale ja läheks maksma 40 000 krooni (algkoolihoone Ehte tänaval oli valmimas).

Lõpuks omas majas

1938. aasta algas muuseumiühingule töiselt ja lootusrikkalt. Kooli 6 algkooliruumid olid vabanenud ja linnavalitsus andis kolm ruumi muuseumi kasutada. Algas remont, mis loodeti aprillis lõpetada. Muuseumi fond ületas juba tuhandet ühikut, millest suur osa ootas sissepakitult lahedamaid võimalus. Mais algas ümberkolimine ja kuu lõpul avati muuseum külastajaile. Muuseumi võis külastada iga päev kella 3-st 6-ni pärast lõunat, pühapäeviti kauem, seletusi jagas prl Kreis.

1939. aasta suvehooaja alguses vaadati tulevikku lootusrikkalt. Muuseum oli möödunud aasta ja talve jooksul juurde saanud rea väärtuslikke ja huvitavaid esemeid, sealhulgas eelmisel suvel lossiaiast välja kaevatud leide — nii pidi kõigi külastajate jaoks leiduma huvitavat vaatamist.

 

Läänemaa muuseumi ajaloost on põhjalikumalt kirjutanud muuseumi teadur Asta Veenpere.
Vaata lähemalt „Läänemaa muuseumi toimetised III“ ilmunud artiklist.